Üks sepp keset laasi tagus vägevaid sõnu
ja sõnu sai ümbruskond tihedalt täis
nad lendasid lossigi kus ühel rõdul
noor neid armuohetes õhtuti käis
Ei väsinud sepp sõnad lendlesid õhus
nad katsid kõik põõsad ja rippusid puul
ent neius need sõnad ei äratand võlu
Ei ihand ta seppa vaid kedagi muud
Kes kaugetelt randadelt luikvalgel hobul
tooks lilli ja lõhnu ja pärlitest vöö
kes oleks nii õrn ja kel põskedes lohud
kes viiks ta kus imesid täis oleks ööd
Ei väsinud sepp...
Sepp raius siis pettunult rauased ratsud
ja terasest mehed kel mõõgad ja noad
et vihane vägi see raiuks et raksuks
maatasa kõik müürid ja elamistoad
Kuid raudsepa mõttest ei vägi saand aru
nad tapsid kõik elava lossis ja teel
ka härra ja neiu, kes halastust a***
maas põlvili pisarais raudmeeste ees
Sepp raevus siis vasarat vibutas vingelt
ja hävitas kõik mis ta siiani loond
nii raudmehed sõnad ja tahtis ka hinge
seest enesel taguda pöörases hoos
Ei väsinud sepp...
Ent alasil avastas süsimust mees see
et asjatuks jäi tema viimane püüd
ei hingest saa jagu ka tulisel leel sel
surmtunnini kandma peab süüd
Ta põgenes kõige eest maailma lõppu
üll räbalaiks kulunud patuse rüü
ei kodu, ei armsamat ega ka sõpru
sai erak ja põldsepp sest vaevatust nüüd
ja sõnu sai ümbruskond tihedalt täis
nad lendasid lossigi kus ühel rõdul
noor neid armuohetes õhtuti käis
Ei väsinud sepp sõnad lendlesid õhus
nad katsid kõik põõsad ja rippusid puul
ent neius need sõnad ei äratand võlu
Ei ihand ta seppa vaid kedagi muud
Kes kaugetelt randadelt luikvalgel hobul
tooks lilli ja lõhnu ja pärlitest vöö
kes oleks nii õrn ja kel põskedes lohud
kes viiks ta kus imesid täis oleks ööd
Ei väsinud sepp...
Sepp raius siis pettunult rauased ratsud
ja terasest mehed kel mõõgad ja noad
et vihane vägi see raiuks et raksuks
maatasa kõik müürid ja elamistoad
Kuid raudsepa mõttest ei vägi saand aru
nad tapsid kõik elava lossis ja teel
ka härra ja neiu, kes halastust a***
maas põlvili pisarais raudmeeste ees
Sepp raevus siis vasarat vibutas vingelt
ja hävitas kõik mis ta siiani loond
nii raudmehed sõnad ja tahtis ka hinge
seest enesel taguda pöörases hoos
Ei väsinud sepp...
Ent alasil avastas süsimust mees see
et asjatuks jäi tema viimane püüd
ei hingest saa jagu ka tulisel leel sel
surmtunnini kandma peab süüd
Ta põgenes kõige eest maailma lõppu
üll räbalaiks kulunud patuse rüü
ei kodu, ei armsamat ega ka sõpru
sai erak ja põldsepp sest vaevatust nüüd