1.salm.
Vihmapiisad kukuvad mu peale ja ma tean, et see
sadu peab lõppema peatselt, ka ilma, et oleksin näind ilmateadet
aga siiski, vahel nii tihti langeb neid piiski, mis segavad
sihti, et raske on uinuda õhtul, kui asetan pea padja peale
Siis ma mõtlen, et kas üldsegi räägin ma tõtt veel, kui
tänaval kohtudes naeratan sulle ja "kõik on korras" ma ütlen
kuid alati jälle, peale seda, kui kulutan närve, on
kaste vaid maas ja vikerkaar taas toob taevasse eredaid värve
Tead, mis meil kõigil on ühist? (noo?) me liigume mööda planeedi maa
telge ja taevas ei olegi alati selge, elu ei olegi
alati kerge - olen sellega harjund, vahel isegi appi
karjund, nii et tea võid alati laenata mu vihmavarju, rusika-
reegel, on see et vajame süüa, kuid lusikas on kõverpeegel
ja ma ei tahagi kedagi lüüa ka siis, kui olen vaid kurikas elu on
keegel, sest ma hindan, iga päeva, kui jälle ma hingan, ja kui
kõik mu ümber käib pinda tean, et suurimgi sadu peab lõppema kindlalt...
2.salm
Vihmapiisad kukuvad mu peale, aga ma tean, et mu
vihmamantel peab vett ja kui sadu on läbi olen ikkagi seal, et
jätkata retke ja teha mis vaja, haarata hetke ja leida need
rajad, vaadata ette, kui jällegi sajab ja elada üle ka raskemad
ajad, KAJA - KAJA - KAJA - KAJA - mõned meist sujuvalt vihmavees
ujuvad, alati naasevad lõbusa tujuga, ilma suurema vaevata
mõned meist tukuvad, peaaegu upuvad, piisad kui
kukuvad, peavad end härjaks a kui saavad natuke märjaks on alati kaevata
ma saan hakkama laevata - vahel on elutee kibedam vahel on siledam
ja vahel ma kukun, sest vahel on piisad, mis langenud külmunud libedaks
vahel ei lähegi välja, kui vihma on liialt, et varjata kilega
ja vahel ma imestan märgates hoopisgi päike on see, mis mind pimestab
ja vahel ma tunnen, et vajungi unne, kuni keegi mind äratab vilega
siis kuivatan pea ja sammud taas sean, sinna, kuhu pean minema
enne, kui väljas läeb pimedaks, sest elu ei olegi selleks, et
tunda piina - ükskõik, kui külm või vihmane olla võib kliima
Aga üht, ma tean - et olla võin ma kaine, või tõmmata taime,
või teha mis tahes aineid, mul pole lauluhäält, millega lüüa laineid
Vihmapiisad kukuvad mu peale ja ma tean, et see
sadu peab lõppema peatselt, ka ilma, et oleksin näind ilmateadet
aga siiski, vahel nii tihti langeb neid piiski, mis segavad
sihti, et raske on uinuda õhtul, kui asetan pea padja peale
Siis ma mõtlen, et kas üldsegi räägin ma tõtt veel, kui
tänaval kohtudes naeratan sulle ja "kõik on korras" ma ütlen
kuid alati jälle, peale seda, kui kulutan närve, on
kaste vaid maas ja vikerkaar taas toob taevasse eredaid värve
Tead, mis meil kõigil on ühist? (noo?) me liigume mööda planeedi maa
telge ja taevas ei olegi alati selge, elu ei olegi
alati kerge - olen sellega harjund, vahel isegi appi
karjund, nii et tea võid alati laenata mu vihmavarju, rusika-
reegel, on see et vajame süüa, kuid lusikas on kõverpeegel
ja ma ei tahagi kedagi lüüa ka siis, kui olen vaid kurikas elu on
keegel, sest ma hindan, iga päeva, kui jälle ma hingan, ja kui
kõik mu ümber käib pinda tean, et suurimgi sadu peab lõppema kindlalt...
2.salm
Vihmapiisad kukuvad mu peale, aga ma tean, et mu
vihmamantel peab vett ja kui sadu on läbi olen ikkagi seal, et
jätkata retke ja teha mis vaja, haarata hetke ja leida need
rajad, vaadata ette, kui jällegi sajab ja elada üle ka raskemad
ajad, KAJA - KAJA - KAJA - KAJA - mõned meist sujuvalt vihmavees
ujuvad, alati naasevad lõbusa tujuga, ilma suurema vaevata
mõned meist tukuvad, peaaegu upuvad, piisad kui
kukuvad, peavad end härjaks a kui saavad natuke märjaks on alati kaevata
ma saan hakkama laevata - vahel on elutee kibedam vahel on siledam
ja vahel ma kukun, sest vahel on piisad, mis langenud külmunud libedaks
vahel ei lähegi välja, kui vihma on liialt, et varjata kilega
ja vahel ma imestan märgates hoopisgi päike on see, mis mind pimestab
ja vahel ma tunnen, et vajungi unne, kuni keegi mind äratab vilega
siis kuivatan pea ja sammud taas sean, sinna, kuhu pean minema
enne, kui väljas läeb pimedaks, sest elu ei olegi selleks, et
tunda piina - ükskõik, kui külm või vihmane olla võib kliima
Aga üht, ma tean - et olla võin ma kaine, või tõmmata taime,
või teha mis tahes aineid, mul pole lauluhäält, millega lüüa laineid