On hommik nii vara, et hilja on veel,
uus valgus on langenud maha.
Nii ilus ja valus ja valge on see,
et ma silmi ei avada taha.
Sest ma näen siis, et kiriku katusel
seisab päikese valguses ingel,
käed tal palveks on tõstet kui patusel,
elulootuse kaotanud hingel.
Ja ma näen siis, et loss seisab mäenõlval veel,
vanu habetund kuningaid troonil,
kelle hõbedast mõõkadel pisarad reas
ja keerduvad liiliad kroonil.
Sest ma näen siis, et jõgi viib endaga lund
ja et päike käib tornide vahelt
ja ma mäletan ühte k**malist und,
kus su silmadest piitsutas rahet.
Ja ma näen siis, et hõbedast raamatu sees,
on vaid kadunud aegade jutud.
Näen, et kullatud katkise peegli ees
saavad naeruks äkki mu nutud.
Ja ma näen nende valgete lindude seas,
kes mu toa kohal lendavad öösi,
et sa elad mu mõtetest kuumavas peas
ja et päev tuleb soe nagu öögi.
Ja ma näen siis su seitset luigeluust keed,
mille lõpust saab alguse aeg
ja ma lasen sul rännata lõputut teed,
sest ma tean, et sa tuled, et oled ja jääd,
sooja päikese enese poeg.
uus valgus on langenud maha.
Nii ilus ja valus ja valge on see,
et ma silmi ei avada taha.
Sest ma näen siis, et kiriku katusel
seisab päikese valguses ingel,
käed tal palveks on tõstet kui patusel,
elulootuse kaotanud hingel.
Ja ma näen siis, et loss seisab mäenõlval veel,
vanu habetund kuningaid troonil,
kelle hõbedast mõõkadel pisarad reas
ja keerduvad liiliad kroonil.
Sest ma näen siis, et jõgi viib endaga lund
ja et päike käib tornide vahelt
ja ma mäletan ühte k**malist und,
kus su silmadest piitsutas rahet.
Ja ma näen siis, et hõbedast raamatu sees,
on vaid kadunud aegade jutud.
Näen, et kullatud katkise peegli ees
saavad naeruks äkki mu nutud.
Ja ma näen nende valgete lindude seas,
kes mu toa kohal lendavad öösi,
et sa elad mu mõtetest kuumavas peas
ja et päev tuleb soe nagu öögi.
Ja ma näen siis su seitset luigeluust keed,
mille lõpust saab alguse aeg
ja ma lasen sul rännata lõputut teed,
sest ma tean, et sa tuled, et oled ja jääd,
sooja päikese enese poeg.