Kevad käes ja õieehteis puu
on jälle möödas külmad kuud
aias toolil istub vanataat
ja pojapoeg seal askeldasb
äkki sõrm on püsti, küsib põnn
kle taat misasi on see õnn
vanataat vaid talle naeratab
kui kasvad veidi, küll teada saad
suvi kuum ja merel loksub paat
ja aias istub vanataat
ise merel ammu ta ei käi
sest ajast kui ta eit mäele jäi
äkki jälle taadilt küsib põnn
kle taat misasi on see õnn
vanataat vaid talle naeratab
kui kasvad veidi, küll teadas saad
sügiskulda täis on pritsind vaat
kõik raskeid korve kannavad
marjadest saand üsna mõnus moos
siit hea on võtta kui pere koos
moos on suus, peos püsti lusikas
on see õnn, peab taadilt küsima
aga ema peatab põngerja
sest taat on jäänud näe tukkuma
talvetuisk ja puha külmand maa
kuid inimesed liiguvad
kõige eest seal läheb vanataat
kuid teda teised sääl kannavad
eide juurde mäele viib see tee
valge ristini viib luud tal see
aga seda mis küll on see õnn
saab ise teada kord poisipõnn
on jälle möödas külmad kuud
aias toolil istub vanataat
ja pojapoeg seal askeldasb
äkki sõrm on püsti, küsib põnn
kle taat misasi on see õnn
vanataat vaid talle naeratab
kui kasvad veidi, küll teada saad
suvi kuum ja merel loksub paat
ja aias istub vanataat
ise merel ammu ta ei käi
sest ajast kui ta eit mäele jäi
äkki jälle taadilt küsib põnn
kle taat misasi on see õnn
vanataat vaid talle naeratab
kui kasvad veidi, küll teadas saad
sügiskulda täis on pritsind vaat
kõik raskeid korve kannavad
marjadest saand üsna mõnus moos
siit hea on võtta kui pere koos
moos on suus, peos püsti lusikas
on see õnn, peab taadilt küsima
aga ema peatab põngerja
sest taat on jäänud näe tukkuma
talvetuisk ja puha külmand maa
kuid inimesed liiguvad
kõige eest seal läheb vanataat
kuid teda teised sääl kannavad
eide juurde mäele viib see tee
valge ristini viib luud tal see
aga seda mis küll on see õnn
saab ise teada kord poisipõnn